Minu lugu
Otsustasin juba varakult, et minust saab jurist.
19-aastaselt läksin Eestist Inglismaale. Kaasas oli kaks kohvrit ja väga vähe raha. Seal ei olnud mul peret ega tutvusi. Plaan oli üsna lihtne – saada juristiks.
Ma ei teadnud isegi, kes on barrister ehk kohtuvaidlustele spetsialiseerunud advokaat Inglismaa õigusüsteemis, rääkimata sellest, mida selleks saamine minult nõuab.
Arvasin, et juristid seisavad inimeste eest — ja mulle sellest piisas.
Mul ei olnud mitte kunagi plaani B. See sihikindlus ja pühendumine viis mind aastaid edasi.
Minu tee õigusmaailma
Kui saabusin Inglismaale, asusin kõigepealt elama Liverpooli.
Ma rääkisin vähesel määral inglise keelt, aga selles keeles õigust õppida ja sellest aru saada oli juba hoopis midagi muud.
Samal ajal pidin end ise ülal pidama. Nii töötasin päeval klienditeeninduses ja õppisin enamasti öösiti.
Mõni aasta ja mitu väga head hinnet ülikoolis hiljem otsustasin, et on aeg Londonis proovida läbi lüüa.
Varsti töötasingi Londonis noore juristina ja esindasin üht valitsusasutust esimese astme tribunalis (First-tier Tribunal).
Seejärel töötasin mitmel õigusvaldkonna ametikohal, sealhulgas erapraksises. Täiskohaga töö kõrvalt läbisin osakoormusega barrister’i kutseõppe.
Õppisin õigust ja samal ajal ka seda, kuidas leida oma koht töömaailmas, mis oli mulle täiesti võõras.
Ma ei kasvanud üles juristide keskel. Mul polnud kontkte lähikonnas kelle poole pöörduda, ega kedagi, kes oleks mulle selle maailma kirjutamata reegleid selgitanud.
Pidin ise välja nuputama asju, mida teised näisid teadvat loomulikust vaistust.
Ma olin pühendunud, et need endale selgeks teha.
Advokaadiks viiekuuse beebi kõrvalt
Kui keegi kaalub advokaadi kutsepraktika tegemist ajal, mil tal on kodus üks pisike inimene, siis omast kogemusest ma sellist ajastust ei soovitaks.
Magasin väga vähe. Õppida korraga emaks olemist ja advokaaditööd oli pehmelt öeldes raske.
Lõpetasin siiski kutsepraktika ja sain koha advokaadibüroos. Olin sihile jõudnud.
Sellesse ametisse ei sattunud ma juhuslikult. Olin noore täiskasvanuna aastaid oma elu selle eesmärgi järgi seadnud ja selles töös oli palju, mida ma armastasin.
Aastaid küsitlesin tunnistajaid ning esitasin seisukohti ja argumente nii kohtunikele, klientidele ja vastaspooltele, muuhulgas ka avalikel uurimisistungitel.
Mulle meeldis, et töö pani mu mõtlemise proovile ja andis mulle vastutuse. Keerulise töö hästi tegemine pakkus mulle suurt rahulolu.
Aga sellel tööl oli ka teine pool.
Olla naine nõudlikus ametis
Teadsin, mis tunne on olla ainus naine laua taga.
Ja mida tähendab pidevalt jälgida, kuidas ma räägin, millise mulje jätan ja kuidas teised mind näevad.
Kas olin liiga otsekohene? Liiga enesekindel? Kas mina võisin öelda sedasama, mida meeskolleeg, ilma et seda mulle pahaks pandaks?
Tuli arvestada tööalaste jõujoonte ja teiste ootustega ning seada kahtluse alla juurdunud arusaamu. Vahel tundus, et oma töö hästi tegemisest üksi ei piisa.
Ja kõige selle kõrval olin ema.
Pärast lapse sündi nõudis advokaaditöö minult endiselt sama palju.
Tuli valmistuda istungiteks, pidada kinni menetlustähtaegadest ja nõustada kliente. Tööga kaasnev vastutus ei lõppenud koos tööpäevaga.
Nõudliku töö ja pereelu kokkusobitamiseks pidin pidevalt otsustama, mis on parajasti kõige tähtsam ning millele oma aega ja energiat pühendada.
Olin teinud tohutult tööd, et nii kaugele jõuda.
Selles ametis jätkamine tähendas omakorda valikuid ja loobumisi.
Kui pühendumisest üksi enam ei piisa
Mõtteviis „plaani B ei ole“ oli mulle pikka aega kasuks tulnud.
Olin alustanud väga vähesega ja jõudnud karjääriredelile, kuhu minusuguse taustaga inimesel justkui asja ei olnud.
Aastaid aitas see sihikindlus mul keskenduda eesmärkidele.
Ajapikku aga hakkasin endalt küsima teistsuguseid küsimusi. Mitte enam mida ma tahan järgmisena tööalaselt saavutada, aga rohkem juba kuidas ma tegelikult elada tahan?
Siis tuli minu ellu suurte muutuste periood.
Üsna lühikese aja jooksul lahutasin abielu, kolisin ära riigist, mis oli olnud minu koduks umbes viisteist aastat ja jätsin seljataha karjääri, mida olin üle aastakümne üles ehitanud.
Ühtäkki olin jälle kahe kohvriga teel ühest riigist teise.
Ainult et seekord polnud mul hoolega läbi mõeldud plaani.
Suured otsused võivad olla õiged ja ikkagi väga valusad.
Sa võid midagi seljataha jätta, ilma, et peaksid otsustama, et see oli halb. Võid isegi seljataha jätta selle, mida armastad.
See aeg pani mind uuesti läbi mõtlema nii mõndagi, mida olin kaua enesestmõistetavaks pidanud.
Mida edu minu jaoks nüüd tähendab? Mis mulle päriselt korda läheb ja millist elu ma tahan elada?
Miks olen coach õigusvaldkonnas ja juhtivatel kohtadel tegutsevatele naistele?
Nüüd toon oma töösse coach’ina kaasa nii selle, mida olen õppinud juristina, kui ka selle, mida elu on mulle õpetanud.
Minu tööd kujundavad õigusalane taust, nõudlikes ametites saadud kogemused ja ammune huvi selle vastu, mis suunab meie mõtlemist, käitumist ja valikuid.
Aastad barristerina õpetasid mind keerulisi olukordi analüüsima, tähelepanelikult kuulama, mida öeldakse ja mis jääb ütlemata ning pakkuma vaatenurki, millele teised ei pruugi olla mõelnud.
Naisena ja emana õppisin selles ametis ka seda, mida ükski õigusalane väljaõpe ei õpeta.
Tean, mida tähendab näha kõvasti vaeva võimaluste nimel, mis polnud kunagi enesestmõistetavad.
Teha tööd, mis nõuab omajagu pingutust, ja samal ajal arvestada sellega, mida Sinult oodatakse ja millisena Sind nähakse ning tulla toime ka eelarvamustega.
Teha oma tööd südamega ja hoolida sama palju oma lähedastest ning elust väljaspool tööd.
Loobuda ühe asja nimel teisest, vahel päriselt tajumata, kui paljust loobud.
Ja avastada, et kui saad millegagi hästi hakkama, ei tähenda see veel, et peaksid sellega tingimata jätkama.
Need kogemused kujundavad seda, kuidas ma coach’ina töötan.
Tean, kui palju tähendab ambitsioon ja tööalased saavutused. Tean ka, et valikud, mille ees naised seisavad, võivad olla keerulisemad, kui kõrvalt paistab.
Täna töötan nii õigusvaldkonnas tegutsevate naiste kui ka naisjuhtidega üldiselt, kes on valmis iseendale rohkem tähelepanu pöörama. Meie vestlustes saad võtta oma soove ja vajadusi tõsiselt ning hakata kujundama elu, mille keskmes oled sina ise.
Võib-olla tahad püüelda millegi suurema poole, muuta oma harjumusi või võtta uue suuna, mõelda oma suhete üle või leida töö ja pereelu vahel teistsuguse tasakaalu. Minu ülesanne on aidata Sul selgusele jõuda, mis Sinule korda läheb ja mida tahad selle nimel ette võtta.
Kui miski sellest tundub Sulle tuttav, siis oled täpselt õiges kohas.